sisukord

Sadamas latika järel

Häda imagoga

Tänane juubilar anno 1984.

Justament 20! Elagu Eesti rahvamuusika «kantri» supergrupp! Läheme seks puhuks Tallinna botaanikaaeda endise komsomolibossi Arno Almanni 50. sünnipäevale, kus muusikalised juubilarid oma kunagist abimeest õnnitlevad - raha eest muidugi.

Komsomoliliinis pool maailma läbi esinenud Justamendil pole parimad ajad, tunnistab bändi tehnik-mänedzher Saul Peebsen. Isegi Rock Hotel esineb neil päevil alla taksi, lisab ta.

Elgula ja Lungeta

Oktoobrilõpu pime pühapäevaõhtu, Peebsen venitab rõskes talveaias juhtmeid ja bänd istub mikrobussis, õllepudelid ees. Puudu on staarid: Toomas Lunge ja Jaan Elgula, ainsad algkoosseisust säilinud liikmed.

«Mis teie kandis kell on?» helistab Peebsen Elgulale. «Peaaegu sama mis siin!» teeskleb mänedzher üllatust.

Selgub, et Elgula vahetab kodus Nõmmel riideid.

Okei, Tartu mehed ümber laua ja intervjuu alaku! Mida Justament teile annab?

«Oleme mänginud seinast seina muusikat, publik muutub,» vastab Indrek Kalda.

Kas olete koos publikuga muutunud? «Eriti ei ole,» jätkab Kalda. «See on üks võimalus jääda 20 aasta jooksul ellu.» - Kärerocki ega elektroonilisi saunde teilt oodata seega pole?

Ikka vastab Kalda: «Seda kõike tehakse teistes koosseisudes.» (Pool Justamendist - Lunge, Alari Piispea ja Tiit Kevad - kuulub näiteks liivi folki moodsas helikeeles tegevasse ansamblisse Tulli Lum.)

Ei söanda kahelda, et Justamendi andekatele, mitmekülgsetele muusikutele (Viktor Vassiljev ja Fix ning ROSTA Aknad, Kevad ja Sitimaan, Piispea ja Tõnis Mägi ning Jääboiler) on hingelähedane ka Justamendi käpikumustriline-armsake estokantripopp, aga kas hingele annab midagi selline pühapäevaõhtune juubelitöö, kuhu kõik peale Elgula ja Kalda peavad Tartust sõitma?

«Oleme sellega juba harjunud,» põristab Vassiljev laisa kassi kombel. «Puhkame esmaspäeval-teisipäeval.»

Sekkub Peebsen: «Sentimentaalseks ei tahaks minna, aga Justament on väheseid kollektiive, kel pole suuri sisekonflikte olnud. Nii et on ju tore sõpradega kokku saada, kui nädal aega pole näinud.»

Veteranid tulevad! Elgula ja Lunge tulekuga elavneb laudkond. Elgulal on kaasas tüse kott vanade bändifotodega, millest paljud naerma ajavad. Kontsertreise on Justamendi rataste alla jäänud õige mitmeid - kaugeim Vietnami, aga üha veereb jutukera Itaaliasse, kus rockfestivalil palju nalju juhtus.

Kus on balalaika, küsis Itaalia kontserdikorraldaja, pidades Justamenti vene bändiks. Korraldaja oli nutu äärel. See-eest Maglia linnapea õnnitles Justamenti kui ainsat mitte-alternatiivrocki ansamblit festivalil ja ütles: «Teie vanainimestemuusika mulle meeldis! Kas te läheksite nüüd linnakassast läbi ja võtaksite natuke raha.»

Isetehtud buss

Justament andis Itaalias intervjuusid. Ajakirjanik ei suutnud uskuda, et Eesti rock on elujõuline.

Lunge räägib: «Tõestuseks tõime näite, kuidas Eesti helilooja [Alo Mattiisen] kirjutas fosforiidivastase loo, rockmuusikud esitasid seda ja liikumine päädis sellega, et fosforiiti kaevandama ei hakatud.»

Järgmisel päeval lugesid Lunge, Elgula ja Co suure pealkirja alt, kuidas Justament seljatas fosforiidikaevandajad.

Järgmisena vaatame pilti, kus ruuduliste särkidega Justament esineb keset külavaheteed oma bussi ees, esiplaanil magab peni. «See on näide sellest, et meie muusika ei sega isegi koera,» märgib Lunge.

See oli Soomes. Bussil on hundi nina, nagu vanadel Vene bussidel sageli. Oma bussiga sai Justament Karja kantrifestivalil tasuta sisse: vägeva sõiduki olete oma kätega (!) valmistanud, kiitsid kummaliste trackide fanaatikud.

Mõni jutt kaob huilgavasse kriginasse, mida tekitab juubelikülaliste joogikaste ratasteta (!) vedamil üle kivipõranda tiriv kelner. Oletame, et me ei kuule neid kosmoselaeva starte meenutavaid luuõõnestajaid ja jutustame edasi.

Veidrad ja lõbusad asjad ei sünni tingimata pidu pannes. «See oli keskkooli ajal, kui pärast esinemist tuli peet ära juua,» räägib Kalda.

«Enne esinemist,» täpsustab Vassiljev, «pärast esinemist kaks peeti.» Vassiljev seostub siinkirjutajal ikka veel ülipikkade juuste ja kitarri lehvitamisega Fixi videos «Pesumees».

Milleks raha?!

Justament tuli kokku Ilme Tiigi juhatatavas koolinoorteklubis ALO ja kõigepealt esines 28. oktoobril 1980. Esimene honorar meenub EPT klubist, kus bändile maksti 34 rubla - milleks, ega me raha pärast mängi, protestisid justamentlased, kellelt nõuti tantsuprogrammi, mida neil polnud. Nagu ütleb Elgula, tuldi kuidagi toime, seda enam, et lisaks rahale sai bänd kolm pudelit veini.

Suurim summa, mille eest Justament mänginud? Rahvarinde ja krooni alguse ajal kutsus Edgar Savisaar bändi lauluväljakule esinema. Justament ei tahtnud propagandat teha, saatis oma asjaajaja volitusega küsida esinemise eest tolle aja kohta müstiline summa - 15 000 krooni. Milles küsimus!

«Pidimegi mängima,» seletab Lunge. «Kaabud silmini.»

Aga pärast pidid pool aastat tasu lunima ja kogu summat Savisaar ei maksnudki. «Arvan, et Justament tahab elada,» öelnud Savisaar.

«Jah, aga tunduvalt paremini elaksime siis, kui te raha ära maksaksite,» vastas bänd.

«Poliitikutega juhtub fopaasid kogu aeg,» mainib Lunge. «Pigem usaldame maakultuurimaju, kes ütlevad: vaadake, võibolla meil nii palju raha on. See tähendab, et neil nii palju ongi. Aga poliitikud lubavad maad ja ilmad kokku, ja pärast pead ise ennast süüdi tundma, kui raha nõuad.»

Ei taha enam rahale ega poliitikale mõelda. Kaua sa kannatad kurbade naeru, võta need võtmed ja viruta kaevu, hüppavad järsku pähe Justamendi poploo sõnad mõneteist aasta tagusest ajast, kui ajakirjanik õppis koolis.

Justamendi noorim liige, 27-aastane Kevad, võtab sõna vaid siis, kui ekstra küsida. Milline Justamendi lugu lapsepõlvest meenub?

««Maa tuleb täita lastega»,» vastab Kevad. Ta poleks siis veel arvanud et sügisel 2000 pühitseb Justamendi juubelit.

Sadamas latika järel

Justamendi juubelipildistamise Tartu jõesadamas juhatab sisse rammusa latika agoonia. Bändi viiuldaja Indrek Kalda konksu otsas sipleva kala aitab kuivale tõmmata bassimees Alari Piispea, kõhutades seejuures Justamendi laeva, keskmist mõõtu jõealuse päras. Kalda muheluse järgi otsustades on latikas vähemalt talle piisav põhjus, miks Justamendi plakati pilt just jõesadamas peab sündima.

Miks siiski sadam?

«Hea küsimus,» ütleb Toomas Lunge. «Põhjus on pigem juhuslik, filosoofiliste tagamaadeta. Tahtsime, et pildile jääks jõgi, et pilt nagu bändki seostuks Tartuga.»

Kalda õngitseb edasi. Lunge oletab, et vastaskaldal õngitsevad mehed peaksid kinnisel sadamaterritooriumil magusas jõekäärus latikaid välja tõmbavale Kaldale põrgulikult kadedad olema.

Kaldal kulgeb Kalda kalade saatel pigem pidu kui pildistamine. Oodatakse Jansat ehk Jaan Elgulat.

Elgula lähenemisest annavad tunnistust kõned Lunge mobiiltelefonile. Lunge jagab infot, kuidas sadamasse pääseb. Tekib tunne, et pagan, leidnud siis mõni ligipääsetavam koht.

Miks ikkagi sadam?

«Enamik Tartu kohti on ju läbi käidud,» ütleb Lunge. «Algul mõtlesime, et teeks oma laeval pilti, stiilis «men at work», käivitame mootori ja anname otsi.» Siis jäi aga Lunge ja fotograaf Peeter Paasmäe pilk peatuma pukkidel seisvale, roostes ja rüüstatud laevale Vanemuine.

Lunge lausub: «Tekkis paralleel bändiga - selline vana, hea, räsitud laevakronu, aga ikka veel alles. Kui uue värvi selga saab, hakkab veel purjetama. Nii ka meiega: kui väheke vuntsida, läheb kogu üritus edasi.»

Vuntsid, erinevalt algusaegadest, on tänaseks alles vaid Elgulal.

Herki Köbas

Häda imagoga

Imagoloogilised raskused tekkisid nõukogude ajal «Reklaamiklubis» esinemisega. Reklaamfilmi juht Peedu Ojamaa noris välimuse pärast.

«Tookord oli popp kanda sellist kaabut, mida Jansa [Jaan Elgula] kannab siiamaani,» räägib bändi jutukaim, Toomas Lunge. «Võta ära, käskis Ojamaa. Ei võta, vaidlesin. - Ei tohi olla, see ei ole kultuurne, kellelgi teisel meil siin ei ole, ei mõistnud Ojamaa.» Kübar jäi pähe, aga kompromissiks võttis Lunge rinnast EÜE märgi.

Viiuldaja Indrek Kalda kirub, kui fotograaf Peeter Langovits neid pildistab: «Maru igav bänd! Kuradi lollid, loevad kodus raamatuid. Pulli üldse ei tee. Mis mulje meist jääb!»

«Me ei tarvita narkootikume, ei sigatse,» kurdab ka Elgula.

Lunge selgitab, kuidas nad oma korraliku imidzhi said: «Sotsioloogiliselt on seda põhjendada raske, miks kantri muutus 1980. aastate lõpul rahvalikuks peremuusikaks ja kandis ka vabadusliikumist. Nomenklatuuribossidele oleks see pidanud tähendama punast rätti, sest Ameerikast pärit muusikastiil - ehkki muidugi võis vabandada, et meremehed tõid.»

«Kukerpillid valmistasid pinda ette,» torkab vahele ekskukerpill Kalda.

Lunge jätkab, jah. «Igas maakultuurimajas tekkis mõni -ment. Testament, Postament. Hea, et veel mitte Ekskrement. Meie üritasime siis kantrist kaugeneda, teha oma lugusid omas stiilis.»

Ma ei nimetakski teie muusikat kantriks, kiidab Becki ja Byrdsi mõju all elav ajakirjanik takka.

«Vot! Esimene mees, kes ei nimeta!!!» vallanduvad bändimeeste hõisked.

Justamendil ilmub varsti plaat, vastuoksa muudele maailma juubilaridele ei ole see kogumik, vaid tuttuute lugudega. Mida võib kuulda ka 17. novembril Vanemuises sünnipäevapeol.

Valner Valme

sisukord

© Postimees 2000