koht
31.10.2002

	Paia rist. (Ingmar Muusikus)

Muusik Jaan Elgula räägib loo sellest, milleni võib viia unustamine.

“Aastal 1985 või 1986 sõitis ansambel Justament Tallinnast Tartusse. Väljas oli ehtne Eesti talv, +1 ja öösel kõvasti sadanud. Nii et lumesoppa kõik kohad vägevalt täis. Imavere kohal, tsipa pärast Paia risti hääletas üks mees oma Sapikaga (muhk). Tal oli köiejupp käes. Saime aru, et tahab autot vedada.
Pidasime kinni ja tahtiski mees Põltsamaale saada, aku olevat täitsa kutu. Ütlesime, et sisse keerama ei hakka, aga Põltsamaa teeotsani võime ära visata küll. Ta ütles, et see teeots, kus vasakule keerab Jõgeva peale ja paremale jääb Põltsamaa, sobiks hästi. Panime siis Sapika sappa ja sõit läks lahti. Meie sõitsime toona “hiina Ikarussiga” – KAVZ oli vist tolle eluka mark.
Algul läks kõik hästi kuni sinnamaani, kui me selle vaese mehe ära unustasime. Pärast kuulsime, et ta oli küll pidurdanud, küll poolest kerest saadik autost välja roninud, küll karjunud ning lehvitanud – tulesid tal polnud, kuna aku oli ju tühi, samuti polnud signaali. Ega me poleks neid tulesid ka näinud. Pidurdada suure bussi järel sopa peal oli ka päris mõttetu.
Kui ta lõpuks meile Laeva karjääri juures (seal kus praegu on see “Hollywood'i” silt) meelde tuli, oli küll väga piinlik. (Ta oli üle kere sopane, kuna oli püüdnud ise “kojamehi” asendada...) Niipalju saime oma jama heastada, et panime ta ühe suure MAZi taha, mis pidi ta Põltsamaale tagasi toimetama. Enne olime MAZi juhilt võtnud tõotuse, et ta mingil juhul sapikat ära ei unustaks.”