Miks Toomas Lunge naeratab?

Tekst: Tiiu Suvi
Fotod: Hele-Mai Alamaa

Tartu, mis Wilde terrassilt vaadates ei tundugi nii väike puust linn. Vinetab. Päike ei võta enam, aga kütab veel, ja asfaldil ajab tuul takka peotäit meevärvilisi pärnapuulehti. "Ma hakkasin loomulikult kohe kahetsema, et intervjuuks "jah!" ütlesin, niipea kui olin kõne lõpetanud," tunnistab Lunge puhtsüdamlikult. "Mõnedel teemadel ei taha kohe üldse rääkida, näiteks pereasjad. Võib-olla on mu praegune depressioon isegi tugevam kui senised, ehkki ma ei taha seda endale tunnistada. Aga ma saan enesega suhteliselt hästi hakkama. Tihtipeale polegi vaja kellelegi oma murest rääkida, vaid lihtsalt olla kellegagi koos."

Kell on kaks ja Lungel päevane norm kohvi (endakeedetud kange presskannutäis) hinge all. See säästab kohustuslikest kofeiiniannustest kusagil linna peal. Liiga paljude söögikohtade kohv on Lunge meelest läbitilkunud lurr, mis end kuuma plaadi peal vastikuks seisnud. Aga Lunge poleks Lunge, kui ta lustlikult ei tähendaks: "Tahaks öelda nagu selles anekdoodis, kus muldvana surev juut avaldab kuldaväärt kohvikeetmise retsepti: rohkem puru, sõbrad!" Seda öeldes on ta juba täitsa sama Lunge, nagu me teda teame. Neljakümnendate hakulgi kuldne poisike.

"Ma võin endast välja minna tühiste asjade pärast," avaldab ta. "Võib-olla kraabitakse tolerants aastatega õhemaks. Kui kohtan lauslollust, lähen sisemiselt krampi. Mu sõbrad on täheldanud, et kui laval on miski nii halvasti, et mõni teine vihastaks, hakkan mina n a e r a t a m a !" Ja Lunge paljastab katastroof-naeratuse näitlikustamiseks kaks rida valgeid hambaklahve.


***

Igal suvel säristab armastatud lauljale mõni innukas praktikant mõne lehe juurest ning Lunge peab miljonendat korda käiama iidset hitti "Kuidas Justament üldse alguse sai kah", mis algab sõnadega, et poisid tulid Riia mäest alla.

"Enamik inimesi peab mind ikka mingiks Justamendi-onuks, kui ometi on sada muud asja, mida ma veel teen," tõdeb Lunge. "Ega see vale ole. Justakas, vana kala, on praegu elu parimas vormis üldse. Oma laste jaoks oleme küll toredad isad, ütleme õhtuti, et lähme mängima. Aastaid tagasi tegi Elgula Jansa poeg totaalse skandaali, kui issi teda õhtul endaga kaasa mängima ei võtnud... Lindpriidega olen rahul. Ja liivi juurtega muusikat viljelevas ansamblis Tulli Lum on täitunud üks mu suuremaid unistusi - et saaks kusagil bändis olla l i h t s a l t klahvpillimängija, Jumala eest, ei taha laulda!"

Veidike üllatuslikult väidab Lunge, et tal pole paanilist enesenäitamise vajadust. "Varakult rahuldatud ambitsioonid" tähendavad tema juhtumi puhul mitte tabureti otsast lausutud luuletusi, vaid teismelise-eas saabunud äratundmist. Lavaletikkumise kohta on tal oma teooria. Et kui hakata kuulsaid muusikuid pealaest jalatallani mõõtma, jääksid pooled neist keskmisest kesisemasse sentimeetristikku. "Eks kasvueas oli tüütu küll, kui vaatasid sõpru, kuidas nemad on kasvanud, ja siis ennast, et sina enam mitte; ja siis oma vanemaid, et pole ka eriti lootust," meenutab meeter seitsmekümnene Lunge. "Olen ka mina puukingade otsas kõlkunud." Esimesel ülelinnalisel diskoõhtul tundis ta end hämaras saalis pikkade inimeste hulgas nagu poiss Priit Pärna multikast, kes poeb vaikivate lapiliste lehmakerede vahelt läbi, libamisi ja süda kurgus. "Aga kolme kuu pärast ma olin üleval laval ja t e g i n seda diskot," tähendab Lunge. "Muide, üks tuntud Võru kooliõpetaja oli küsinud mu ema Aino Lunge käest, et kuidas siis poistega läheb ja ema vastanud, et vanemaga on kõik korras, aga noorem on diskor... Mul kadus see lühikeseks olemise alaväärsuskompleks igaveseks. Ma pole iialgi tundnud end ebamugavalt pikkade inimeste seltskonnas ja pikkade naiste vastu on mul lausa nõrkus."


***

Kohvikust põikavad läbi Lunge lõbusad heledapäised lapsed (Ott Marten 11, Hanna-Marta 13). Lepitakse kokku, et õhtul minnakse ujuma. "Poiss õpib klarnetit - ega ta väga ei taha, tahab rohkem sporti teha - ja plika tegeleb moderntantsuga," räägib Lunge. Supel-teemast inspireerituna tähendab, et inimesed on erinevad - üks tahab olla omasuguste hulgas, ja et musatümakas pumpaks adrenaliini, teine kõmbib vabatahtlikult sada meetrit edasi ainsast supellinast, mis rannale laotatud. Tema kuulub tollesse teise liiki.

Aastas teeb Lunge muusikalise kujunduse nii kümnekonnale teatritükile. Ühes esimestest, "Üksiku Poni Hotellis" pidi bänd laval ka näitlema. Edaspidi pole seda Lunge sõnul õnneks vaja olnud. Siiski võttis vastu Nõo Lihatööstuse pakkumise, kes valis ta uue tootemargi Lihavürst elavaks kehastajaks. Pipraribaga servatud praetükkide ja magusate singiviilude perioodil käis Lunge esitlustel, punane keep üll, ajas käed laiali ja hõikus: tulge proovima! Lunge on ise nii palju reklaame meisterdanud, et usub: iga tööd on võimalik korralikult teha. Küllap on pakutud kaalukamaidki rolle? "Ei. Mul on näitlemise ees aukartus," teatab Lunge. "Seda peab õppima! Ja ma kardan õudselt piinlikke olukordi, kui midagi läheks untsu." Aga mõni minut hiljem igapäevatööst rääkides reedab ta end ikkagi. Etüüdis "Mati Unt oma lavastusele muusikat tellimas" pööritab Lunge eht-undilikult silmi, kratsib vasaku käpakesega parema kõrva tagust ja niheleb istmel mahakukkumiseni.

Lunge kahetseb, et Eestis nii kiduralt filme vändatakse. Seni on tal õnnestunud muusika kirjutada vaid lühimängufilmile "Isa", koos Indrek Kaldaga. Ning teatris igatseks kujundada mõnd raju märulit. Need tükid, millele Lunge algusest lõpuni muusika kirjutab, kipuvad miskipärast olema rohkem lastekad. Üks viimaseid oli "Tulipunane lilleke" Nukuteatris, miska seoses meenub talle elu esimene teatrikülastus - "Helepunane lilleke" väikses Vanemuises. "Ma sain teada, et teater võib olla väga valus elamus," itsitab ta. "Jätsin oma kinganinad eelmise pingirea klapptooli vahele ja üks suur onu istus neile peale."


***

Oma sõnul "vist bariton", kooliajal segakooris ka teist bassi kuuldavale toonud Lunge pole va sündinud näshvillilik hääleväristaja. Enne bändzhokeelte sõrmitsemahakkamist kuulas hoopis Genesist ja Zeppi ning Tartu muusikapäevadele sattudes imestas end lapikuks, et eesti muusika üldse olemas on.

Laulude kava "Kaunimad aastad Su elus" läks viis aastat täis-ovaalsaalidele. "On asju, mida ei saa teha, kui säde kaob," tõdeb Lunge. End äramänginud rutiinmuusiku kohta kasutab ta väljendit "auk silma sees", mis tähistab professionaalse esituse juurde mittemidaginägevat pilku. Igaks petteks on Lunge parematelt sõpradelt palunud, et need manitseks teda õigel ajal lavalt minema kasima, kui endal ajukest nappima kipub. "Kellegi asi ei ole, kuidas sa ennast tunned!" ütleb ta. "Mõnikord on juhtunud nii, et oled mitu päeva haige, aga siis paned puhtad riided selga ja sõidad mängule, ja imelikul kombel läheb palavik teisel tunnil ära ja õhtu lõppedes tunned end palju paremini kui algul. Ma nimetan seda vana hobuse sündroomiks."

Ja ikkagi, oktoobris saab Justament kakskümmend kaks. Kas mahajätmise viimane taks? "Kõige kohutavam põdemine oli mul just siis, kui Justament oli kõige popim, 1989. aasta paiku," avaldab Lunge. "See kantrimuusiku silt oli ikka jube raske kanda. Igas Eesti nurgas patsutati sulle õlale ja nõuti, et laulaksid "Maa tuleb täita lastega"! Kulus päris kõvasti viina, et sellest üle saada. Nüüd olen endale leidnud nii palju erinevaid väljundeid, et see mind enam ei sega."

"Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos"-Tommile avaldasid toetust üle-eelmisel sügisel ka netikommentaatorid. Siis ilmus uudis purjuspäi - ehkki promille jätkus hädapärast - roolist tabatud Lungest. Tema poolehoidjad ironiseerisid Eesti politsei üle "võitluses kurjategijate ja röövlitega". Lunge sellesuvine kokkupuude politseiga lõppes aga ülipositiivselt. Rõõm ajas üle, kui jaoskonnast helistati ja teatati, et neil on laua peal üks suur asi, mis tal tuleb ära viia! Suur asi oli Lunge autost varastatud hinnaline pill, hindamatu viie viimase aasta eluga. Teleuudised pühendasid pill-kaenlas-ja-nägu-nalja-täis Lungele reipaid sekundeid. Mees omakorda kiidab Tallinna Lõuna-Politsei jälituse ägedaid mehi. Tänutäheks kutsus nad terve osakonnaga Vanemuisesse, vaatama mõnd muusikali, kus ta pilli mängib. Näis, kas tulevad.

"Ses mõttes on mage, et isegi hobi moodi asjad lähevad mul muusikaga kokku," mainib Lunge. "Teistpidi arvatakse, et õnnelikud on need inimesed, kes saavad hobiga teenida. Seniajani olen üllatunud, et saan raha asja eest, mida oleksin nõus ka tasuta tegema." Otsustavaks ametimuutuseks olevat liiga hilja. Ei kripelda ka, et omal ajal konsist välja kukkus ("Minust oleks saanud muusikaõpetaja, aga ma olen kärsitu!") ja et ülikoolist ajaloo kaugõppest ära tuli ("Sain aru, et ajalugu hakatakse varsti õpetama teistmoodi. Käisin seal pigem seepärast, et midagi peab õppima.").

Lunge mobiil pistab piuksuma. "Neid sündi-jalgasid on mul palju, aga ühel on kruvi kadunud ja teisel ka midagi puudu," kahjatseb Lunge telefoni ja tuleb päästvale mõttele: "Aga sa võid ju rahulikult kahest jalast ühe teha." Sõprade kõned tulevad Lungele sisse "Alfred Hitchcock esitleb" signatuuri saatel. "Ja Katrin (elukaaslane, Vanemuise näitleja Katrin Pärn - T. S.) vilgutab mulle südameid," ütleb Lunge. Eluaeg ühel pool Emajõge elanud Lunge on praeguseks kolinud teisele kaldale. On mõelnud, et järgmine kodu võiks olla lausa linna lähedal maal. Variandina on kaalunud ka Gruusia Saatkonna nimelise restorani hõivamist. Kirkad seinavärvid ja iseäranis kõrgete lagedega ruumid sobiksid koduks küll.