25 aastat kurba de naeru
27.10.2005 Jüri Aarma
Aus voller Lunge schreien.
 
Tegelikult peaks lugu alustama pealkirjade lahtiseletamisega. Esimese, suurega, on lihtne – kohe tuleb meelde Runneli kuulus luuletus ja selle veel kuulsam lauluversioon. Teadagi, kelle laulduna.
 
Teise, saksakeelsega, on asi keerulisem. See tähendab tõlkes “täiest kõrist kisendama”. Kuigi Lunge on saksa keeles hoopiski kops ja Lungerer laiskleja, ei saa selles loos kahest mehest kuidagi mööda. Saksatan veel: Elgula auch!   foto: PEETER LANGOVITS, POSTIMEES
Siin nad on: vasakult Tiit Kevad, Viktor Vassiljev, Alari Piispea, Indrek Kalda ja Jaan Elgula. Ees Toomas Lunge.
 
Nüüd aitab keelekümblusest, asume asja juurde.
 
Pool juubelit koos

Justamendil on õnn õue peale tulnud: nad peavad peatselt pidu. Juubeliks pärispuritaanid seda hüüda ei luba, sest juubel seondub kaks korda suurema arvuga. Piiblist pärit tava, kes viitsib, las otsib.
 
Ent ka 25 aastat on ühele Eestimaa ansamblile võimas vanus ja “Kaua sa kannatad…” laulu ei ole ma kellegi teise suust kuulnud… Õieti olen. Tuhanded on seda (kaasa) laulnud, kui Justament laval otsa lahti on teinud.
 
Ega seal pundis (nad ise ütlevad – orkester) ainult Lunge ja Elgula laula. Mitu meest tagapool teevad muusikalist müra kogu aeg kaasa, aga nende kahe käilakujuga seondub 25aastane kooslus ennekõike.
 
Nii nagu Kuldse Trio Väsimatud Kaštšeid – Vlassov ja Smeljanski vahetavad juba 30 aastat oma kolmandat taburetijalga, on ka Lunge ja Elgula tagant ja kõrvalt mööda ning läbi käinud oi kui pikk pillimeeste paraad.
 
“Orkestri” koduleheküljel on see rivi sedavõrd aukartustäratavalt pikk, et lause esimese sõna eest võiks jutumärgid lausa ära võtta. Võib-olla nad sellepärast ennast orkestriks hüüavadki.
 
Rollingutele nad muidugi oma lava-aastatega vastu ei saa, aga see-eest ei kanna nad turneedel endaga ka elustamisaparaati kaasas, nagu Jagger and Co mehed. Eks see riist maksa ka palju raha.
 
Kaks tuhat ülesastumist
 
Mis rahasse puutub, siis oli justakate esimene honorar 34 rubla (1980) ja sedagi ei tahtnud nad vastu võtta. Et ega nad raha pärast mängi. Lõpuks ikka võtsid. Kolm veini peale selle.
 
Kõige suurema honorari olevat lubanud maksta Savisaar – krooni algusaastail 15 000 (selle aja kohta müstiline papp), aga pärast olla seda pool aastat lunimas käidud ja kogu nutsu kätte ei saadudki.
 
Ega nad raha pärast tõesti mängi. See põhimõte õhkub mänguseltskonna lavategevusest üsna selgelt – lugudel pole enamasti hoo ega hoobi vahet, ja kui vahe on, siis täidetakse see diskoliku verbaalse agressiooniga, kuni pillid vahetatud ja (noodi)paberil teine külg ees.
 
Justament on nimena vaimukas väljamõeldis. Kuuldavasti on selle eeskujul teisigi “mente” lavale jõudnud: küll Testament, küll Postament, õnneks veel mitte Ekskrement.
 
Nime olla pannud hoopis pundiväline mees, Kõrvitsa Tiit nimelt. Tookord veel alles eelmise nime, Miks Jutita all mängivaid mehi tuli Tiit lava taha otsima. Ju siis oli see Miks Jutita talle liiga keeruline meeles pidada.
 
Nii ta kohmaski, et ei tea, kus need Justamendi mehed siin on? Kõrvits leidis mehed ja mehed endale nime.
 
25 aastat on pikk aeg. Oi kui pikk! 2000 korda on see umbkaudne mõõt, mis selle aja jooksul üles astutud on ja umbes tuhandet lugu meeste suust ja pillidest õhku paisatud. Kuhu? Kaduvikku? Kes neid kõiki enam mäletab.
 
Üks mõõdupuu on veel. Suur Munamägi. On vist üle 300 meetri kõrge. Sama pikk on ärakulutatud pillikeeltest kokku sõlmitud hüpoteetiline köis. Või natuke pikem, arvab Lunge ja Elgula kõrval üks põhimängijaist Viktor Vassiljev.
 
Lühidalt öeldes ajab kadedaks. Sest ega Justamendi turneed sugugi Jõgeva ja Pedja vahel ole kulgenud. Rumeenia, Ungari, Bulgaaria, Itaalia, Vietnam – nii rändas seegi kamp tol
N ajal, nagu teisedki tolleaegsed lavalemmikud. Soome pealekauba.
 
Valss katusel
 
Seoses Soomega on endalgi meeles üks ansambliga ühine mälestus. Samuti rublaajast.
 
“Ei ole midagi romantilisemat, kui veeta jõulud Läänemerel” – nii kõlas reklaam, mis ahvatles inimesi talvist pööripäeva laeval veetma. Just sel hapral perioodil, kui jõulud olid juba lubatud, aga kroon veel mitte.
 
Meri oli lahti, ilm plusskraadides, aga jõulu esimeseks pühaks tõusis torm, ja laevuke oli üsna väike teiste hiidude kõrval seal sadamas.
 
Justament oli seda romantilist jõulupüha muusikaliselt saatma ning meie Priit Aimlaga seda verbaalselt täiendama kutsutud. Avamerel läks ikka tõsiseks mäsuks ja pillipoisid ei seisnud enam püsti (kõikus laev, mitte nemad).
 
Ansambli klahvinstrument oli juba ammu isoleerpaelaga samba külge seotud (Lunge arvas, et see on laevamast) ja minu mäletamist mööda kinnitas end sinna külge ka mõnigi esineja. Muidu oleks kogu täiega lennatud selle käputäie roheliste nägudega romantikaotsijate jalgade vahele, kes välja kalu söötma ei julgenud minna.
 
Aga kõik toimis, ellu sai jäädud ja laulud lauldud. Rahval tantsud ka tantsitud. Juhul kui olete mõnel viilkatusel valssi tantsinud, siis just nii need tantsud tantsiti. Kord ühel, kord teisel “katusepoolel”.
 
Kui edasi aus olla, siis ei luba punt oma läbielamistest pooltki seda siin edasi rääkida, mida nad ise puhkepausi ajal tagaruumis kõkutavad. Ütlevad, et need on tagatoa jutud ja mõeldud kitsastele kõrvadele.
 
Iseasi kui Justament igaveseks oma pillid kokku paneks, siis võiks ehk mingil määral nende memuaaridele loota, aga küsimusele, kui kaua veel, vastas Elgula (teate, see Jansa, kes Vikerraadios õiendab), et sama kaua veel.
 
Seda ei viitsi keegi ära oodata, seepärast toon siin esile veel ühe poollubatud paljastuse, mis nende pika kooselu ajal juhtunud on. Pealegi on sellel soft-variant ka nende kodulehel rippumas.
 
Muhu vedamine
 
Kujutage ette, et teil on vana Sapakas (see Muhk) ja et on talv ja et olete jõudnud Imavere kanti ja siis ütleb Muhk, et ilma akuta ta enam edasi ei sõida. Aga ise elate Põltsamaal.
 
Ja siis sõidab mööda mingi ninaga buss (soomlased arvavad siiani, et see oli ansambli enda tehtud) ja soostub köie otsas teie maanteevägilast Põltsamaa ristini viima. Eks ole ju vedamine? Kuni Põltsamaa ristini.
 
Siis algab teie jaoks õuduste unenägu, sest lõbus seltskond (aga seltskond oli lõbus) unustas teid bussi taha nööri otsa ja küttis kiiruga Tartusse esinema.
 
Mida sa hing teed? Tulesid ei ole, signaali ei ole, klaasipuhastajad ei tööta, headtegev buss viib teid 80km tunnikiirusega üha edasi. Karjute, vehite, sõimate, röögite (siia sobiks uuesti alapealkiri – aus voller Lunge schreien) – nii palju kui võimalust on –, ei midagi. Emajõe Ateena läheneb tuulekiirusel.
 
Õnneks oli ansamblil Laeva kandis vajadus see loodusele tagasi kinkida, mida sinnani ülevalt peale oli manustatud. Aga siis oli Põltsamaa rist juba kadunud unelm.
 
Praeguseid leheridu ei jätku vastastikuste armastusväärsuste kommenteerimiseks, aga lõpuks saadi üks vastassuunas kulgev veoauto peatatud ja muhk alustas oma tagurpidi Kanossat.
 
Loodetavasti pidas veoauto Põltsamaa ristis kinni. Aga mis sa ikka sõimad, tegelikult tahtsid poisid ju head…
 
Küsisin loo kirjutamise käigus Elgulalt, mis ta kõige vastumeelsem laul on olnud.
 
““Maa tuleb täita lastega…”,” vastas Jansa.
 
“Miks?” tegin suured silmad.
 
Elgula vastas: “Selle asjaga on samuti nagu Ifil (Justamendi auliikmel Ivo Linnal). Sinnani oli Ifil hää meel laulda “Eestlane olen ja eestlaseks jään…”, kuni selle saatel aateline süldiseltskond ükskord tantsima läks. Siis oli mõõt täis.”
 
Ikka isetegijad

Kui kella vaadata, siis kõige hiljem on n-ö peole mindud pool kolm Tallinnas (sest Tartus lõppes eelmine asi keskööl), kõige varem pool kaheksa hommikul (sest olid valimised).
 
Pooljuubeli puhul suurt simmanit ei tule, istutakse N kohas koosseisus Justament & Co.
 
Viis aastat tagasi oli sünnipäevakontsert igavene uhke, Vanemuises, orkestriga ja puha, pärisorkestriga ikka. Suur orkester mängis Justamendi lugusid, just nimelt Justamendi lugusid, nad ei ole ju teiste muusika ettekandjad, ikka isetegijad.
 
Pundi salasõber Hannes Kaljujärv istunud saalis ja kuulanud pealt. Muu hulgas ka seda Petseri tsura ja Hiitola äti lugu. “See puudutab mind,” väitnud Kaljujärv hiljem. “Avab mu pisaranäärmed. Miks, ei oska ütelda.”
 


ANSAMBEL JUSTAMENT

• Sündinud 28. oktoobril 1980

Kontserdireisid välismaal
• Poola, Rumeenia, Ungari, Bulgaaria, Itaalia, Vietnam,
Soome, Venemaa

Praegune koosseis
• Toomas Lunge klahvpillid, akordion, laul
• Indrek Kalda viiul, laul
• Jaan Elgula akustiline kitarr, laul
• Viktor Vassiljev elektrikitarr, laul
• Alari Piispea bass
• Tiit Kevad löökriistad