Reede õhtul Vanemuise kontserdimaja viimse kui istekoha täitnud publik
oli valdavalt keskealine. Seda oli ka oodata, sest 20-aastaseks saanud
Justamendi austajate noorus möödus samal ajal, mil see ansambel alustas
mängimist-laulmist Miks Jutita nime all.Ilmselt oleksid kuulajad, ajusopis selle bändi mõnusate pidude mälestused, andestanud ükskõik kui lohaka mängu, kuid nüüd võisid nad hoopis meeldivalt üllatuda. Justament oli oma vanadusest hoolimata värskem kui ei kunagi varem, koosmäng läks ladusalt ja loodud oli uusi hitiks pürgivaid lugusid.
Enne ansambli lavaletulekut rullus kuulajate ees lahti Tonio Tamra seades ja dirigeerimisel kollaazh Justamendi tippmeloodiatest kammerorkestri esituses. Orkestri ja ansambli ühismusitseerimine jätkus mitmes loos kahetunnilise kontserdi lõpuni. See oli tähtpäevaesinemisele kohane, lisas pidulikkust ja sügavust ning - kui kujutlusvõimet pingutada - igavikulisust. Ansambel andis kammerorkestriga märku, et teda võibki võtta kui klassikat. Kuid erinevalt mõnest kaasaegsest ei saa temast popmuusika ajaloo peatükki kirjutades panna punkti... Justkui värskendav iil pärast lämmatavat vaikust mõjusid Justamendi uued laulud vanade seas. Viimasel poolel tosinal aastal on lisandunud vaid poole tosina jagu uudislaule, nüüd aga oleks ansambel võinud mängida kuraditosin uut lugu. Värskendusena tundus kõrvale ka basskitarr, mida nüüdses koosseisus mängib neljandat kuud Alari Piispea. Ning et trummar Tiit Kevad on samuti noorem kui Justament, võiks arvata, et see ansambel tahab kesta veel kaua. Miks muidu on olnud tarvis nii põhjalikult alusmüüri uuendada. Justamendis koos Toomas Lungega algaegadest saadik kuulajaid rõõmustanud Jaan Elgula on arvestanud, et nad on üles astunud umbes 1500 korda. Ansambli 20. aastapäeva tähistava plaadi «Teadjamees» salvestamine näitas, et esineda tuleb ka edaspidi. «Nägime, et ei ole veel mõtet pille nurka visata, uusi lugusid tuleb küll. Hing on sees!» rõõmustas eesti kantri maskotiks nimetatud Elgula. Kontserdil esitatud plaadi nimilaul, aga ka muu uudislooming on kantrist kaugel, vaid «@-i laul» kuulub otseselt sellesse zhanri. Ometi nimetavad paljud Justamenti kantribändiks. Võibolla on selleks andnud põhjust Elgula kauboikaabu ja Raadio 2 saade, mida ta juhib. «Jänkid ei nimetaks meie lugusid kantriks. Teeme oma muusikat,» selgitas ta asjatundlikult. Paljutahuline bänd Teine Justamendi hing Lunge on Elgulast püsimatum. Et muusikalisest tüdimusest hoiduda, on ta koos viiuldaja Indrek Kaldaga teinud menukaid Lindpriide plaate, kuulub Tõnis Mäe ansamblisse ja mängib Tulli Lumis klahvpille. Paljutahulisus on omane kogu Justamendile: bassimees Alari Piispea mängib muu hulgas samuti Tulli Lumis, nagu ka trummar Tiit Kevad, ning Viktor Vassiljev on tuntud ka rocki- ja bluusikitarristina. Mitmekülgsus paistis välja ka kontserdil. Kuid veel rohkem oli tunda, et Justament on kogunud uut hoogu ja tahab rõõmsalt jätkata ka uuel aastatuhandel. Raimu Hanson
raimu.hanson@postimees.ee | ||||||